|
Ikka tuleb vahel mõte, et vot homme... ei, parem siiski ülehomme hakkan paremaks inimeseks. Hakkan hommikuti külma du¨¨i võtma ja jooksmas käima, asun dieeti pidama, loobun televiisorist ja võtan ette paar õpetlikku raamatut. Pühapäeval lähen kirikusse ning enne uinumist loen järgmise päeva horoskoopi.
Mõne päevaga saab küll selgeks, et mingil arusaamatul põhjusel (tõenäoliselt aga siiski ajalise ressursi piiratuse tõttu) lükkub paremaks saamine edasi, kuid sai vähemalt üritatud.
Tegelikult on kõik aga lihtsamast lihtsam. Vaadake näiteks liblikat – esialgu on ta selline libe tõuk, kes ronib kookonisse ning lihtsalt vedeleb siis seal. Ja kui tal sellest vedelemisest isu täis on saanud, ronib ta sealt välja. Ja mis me näeme – tõugust on saanud pilkupüüdev liblikas. Paradoks? Võib-olla. Aga äkki on kogu saladus hoopis kookonis? Võtke ja proovige! Ja muideks, selles võib ka täiesti kindel olla, et ükski liblikas kookonisse pugedes tõuguks ei muutu.
|
